Taaskord on jõudnud kätte hetk, millal vaadata tagasi ja küsida endalt: kas ma olen midagi õppinud, olen ma nüüd targem ja osavam ning elukogemuse võrra rikkam. Vaadeldes töid, mida "E-õppe metoodikad ja tehnoloogiad" raames sai tehtud - nii enda kui kaasõpilaste - võin uhkelt öelda JAH. Kuid olgem ausad: iga väiksem kogemus on ühtlasi õpikogemus.
Esimese asjana tuleb kindlasti mainida õpileping. Antud sõna oli minu jaoks sama vähe teada nagu enamikele. See oli see koht tunni alguses, kus mõtetes tuli ohe, et nüüd tuleb jälle hariduslike eesmärkidega "loominguline" tekst valmis kirjutada. Sel hetkel oli tööjuures parajalt kiire, nii et viimase aja magamatus ei aidanud kergele muserduse tekkele just kaasa. Pean ütlema, et hakkas ka kerge hirm - kuna ma ei ole õpetaja ega sellega kokkupuutunud (peale õpilase rolli), siis tundsin, et enamikel on selles tunnis minu ees eelis (enamikud õpetaja rollis või selles olnud).
See arvamus kahjuks paari nädalaga süvenes, nimelt oli aeg teha oma esimene kodutöö. Teiste blogides ringi vaadates selgus, et enamikud seostasid selle magistritööga või koolides muutuste läbiviimisega/õpetamise kergemaks muutmisega. Nii lükkasingi kodutöö kirjutamist edasi lootes, et nädal varem tuleb ikka mõni teema "ilmutis". Tööga seostamine tundus võimatu - ainus aktiivne vahend seal on Outlook. Nii siis sündis minu esimene õpileping ja maastik reisimise kohta, mida ma veel tegin hommikutundidel ennast ja oma viimasele hetkele jätmisi kirudes, otse blogisse kirjutama hakates.
Lõpuks sain ma tehtud ammu soovitud kontod Flickr ja DeviantArti. Kahjuks tähendas see muidugi jälle uute kontode loomist - põhjus, miks ma ei ole eriti katsetamis aldis varemalt olnud. Sama kehtib leitud Webs.comi kohta, kus õnneks kasutajanimeks saab valida mistahes olemas oleva e-maili vahel. Oma esimese kodutöö loen just seetõttu õnnestunuks, et tolle keskkonna leidsin. Nii olen ma täitnud oma eesmärgi ning leidnud endale miskit meeldivat. Sealset veebilehte korrastasin alles hiljuti, kahjuks hakkavad tõelised "mässamised" pihta alles peale kooli - kui on aega ja rohkem energiat.
Teine kodutöö oli rühma oma. Minuga samasse rühma kuulusid Janar, Aroonika, Meelis ja Diane. Koos rühmas olen ma olnud varasemalt ainult Dianega. Janarit oli au tundma õppida selle aine raames. Esimene rühma kogunemine oli kohati naljakas: omavahel olime me väga vähe suhelnud ning sellele lisaks olime me kõik väga erinevad. Erinevuse all mõtlen nii töökohti, mõttemaailma, huve kui vanuseid. Aga nii kui laua taha sai istutud ja paar nalja lendu lastud, jäi mulje, et me oleme juba ammused tuttavad. Teema valik tuli kiirelt ja ilma igasuguste kisklusteta - võib öelda, et me leidsime kohe alguses kompromissi. Tänu rühmatööle veendusin, et juba aastaid kasutusel e-maili süsteem töötab endiselt väga hästi. Sain ka esmakordselt proovida kõigi poolt kiidetud GoogleDocsi, mille järgi vajadus siiani puudus. Selliste rühmatööde tegemiseks on antud vahend päris ideaalne.
Lõpetuseks võib öelda, et eelkõige õpetas see aine suhtlema ja ennast analüüsima, seda just läbi rühmatöö ja sotsiaalse võrgustiku. Pidevad küsimused endale, et mida õpimaastikku ja õpilepingusse panna, olid ühtlasi analüüsivad küsimused endale: mis mulle meeldib ja kas mulle on seda tarvis. Tunnen ainult kahetsust, et too aine (konkreetselt multimeedia teise aasta rühmale) esimesel aastal ei toimunud: kuulsime e-õppe killukesi erinevatest tundidest, kuid täit sissejuhatavat pilti asjast ei olnud siiani saanud. Positiivne on see, et jälle leidus põhjus kasutada oma blogi ja miskit kribada. Mul on alati olnud sellega probleem - kirjutaks suurima heameelega, kuid mida on mul sellist öelda, mida juba tuhanded inimesed oma blogides ei ole kajastanud.
